Katrina Raiend, kelle Alari Kivisaar kohtusse kaebas, käitus ühiskondliku diskussiooni lämmatajana.

Lasnamäe kurikamees ähvardab tema ees „ebasobiva” manöövri teinud autojuhti kurikaga. Naaber tulistab Loksal seaduslikult metsa üles töötanud firmaomanikku „ebasobiva” tegevuse eest väidetava metsavarga pähe. Eelmisel nädalal kajastatud traagiline juhtum, kus üks neiu viidi „ebasobiva” video eest enesetapuni. 11-aastane poiss laeb Tik-Toki video sõnadega „Need l**sid arvavad, et nad nii äged, ja väidavad, et neil on 1000 follower’i. Õu, kuulge! Tatid! Karenid! Te olete jöuksed Karenid! Lehmad, r**sk! Hahaa,” paludes kõikidel, kes neid „tatte” teavad, neile hate panna.

Kõik need juhtumid kannavad sama nimetust: omakohus teise inimese „ebasobiva” käitumise või lihtsalt „ebameeldivuse” eest. Tundub normaalne? Ilmselt siiski mitte.

Mõnes mõttes võib Katrina Raiendit isegi tänada. Ta ei lähe ajalukku märtrina, kuid tema kaasus võimaldab Eesti kohtutel otsustada, kas kellegi sotsiaalne „tühistamine” on lubatud. Kas see kuulub heade kommete hulka. Tema kaasus pole küsimus sõnavabadusest või „petitsiooni” koostamise õigusest, vaid teise inimese üle avalikult omakohtu pidamise õigusest. Õigusest ise teisele inimesele „digitaalse kambakaga” koht kätte näidata, teha talle ebameeldiva käitumise eest haiget – nii füüsiliselt kui ka vaimselt, asuda „kohtuniku rolli”. Panna inimene avalikult “känselisse”.

Peeter Koppel kirjeldas tühistamiskultuuri omakohut („Tühistamiskultuurist” ja palkade avalikustamisest, Edasi, 21.11.2019) nii: „Kultuurset pole selles aga midagi, sest tegu on kõige tavalisema hüsteerilise massi vägivallaga üksikisiku kallal. Nimetagem seda „digitaalseks kambakaks”. Endi sõnul enamasti „sotsiaalse õigluse” eest seisvad isikud näivad kohati soovivat tekitada olukorra, kus neile mingil moel ette jäänud isik arvataks ühiskonnast välja moel, et tema jaoks oleks ainus edasine arengusuund kuskil silla all nälga surra.”

Lihtsalt vahend on teine. Enam ei viibutata kurikat ega tulistata kõhtu ja kätte, vaid on valitud lihtsam viis. Viis, mille tulemusel politsei omakohtu pidajat kaasa ei vii. Viis, kus saab maksimaalselt 1000 tähemärgiga panna kirja isegi kangema paugu kui kurikaga vehkides.

Kui klassikalises meedias läbib sinna saadetud tekst toimetuse filtri, siis sotsiaalmeedias piisab vaid konto loomisest ja klaviatuuri toksimisest. Filtrit pole. Sotsiaalmeedias saab teha kõike: moondada fakte, alandada, solvata. Olla „vaba”. Ja siis öelda uhkusega: minu vanemad seisid Balti ketis just selle nimel, et ma saaksin nüüd „sõnavabalt” verbaalkõntsa veebi riputada ja omakohut pidada.

Mina otsustan sinu “känseldamise” reeglid ja viisi

Peeter Koppel kirjeldab “känseldamise” põhjuseid nii: „Isiku „tühistamise” põhjuseks võib olla näiteks tema sõnade meelevaldne (teadlik?) isikule ebasoodsas suunas tõlgendamine või näiteks tänaste (ja pidevas muutumises olevate) standardite rakendamine isiku mingitele ajaloolistele tegevustele või arvamustele.” Kõlab viimaste nädalate sündmuste valguses tuttavalt?

Tundub ju loogiline. Psühholoogiast on ju teada, et inimene märkab seda, millele tema fookus suunatud on. Kõigepealt sean ise reeglid ja hakkan neid kontrollima. Mulle ei meeldi ja hakkan tühistama. Eesmärk pühitseb abinõu ehk küll ma sinu jaoks „paragrahvi” leian. Mure ongi siin selles, et omakohtualune ei tea „tühistaja” seatud mängureegleid, ta isegi ei tea, et tema üle järelevalvet tehakse. Aga enne kui ta reeglitest teada saab, on talle väljastatud juba „kohtuotsus”. Võib-olla „petitsioon”, võib-olla mõnitavad read kuskil foorumis või kellegi Facebooki seinal.

Jõgeva kohtumaja seinal ripub helekollane plakat kohtunik Tristan Ploomi sõnadega „OMAKOHUS võib viia kohtu ette”. Samas kohtumajas töötab ka kohtunik, kes hakkab minu üle kohut mõistma. Aga ta teeb seda seaduse alusel, mitte oma suva järgi.

Igaühel on õigus põhiseadusele ja igaüks väärib põhiseadust. Sealhulgas ja eriti siis, kui ta sõidab näiteks vilkuva rohelisega üle ristmiku. Kui nüüd tema järel sõitnud juhil just sinist vilkurit kaasas pole, siis ei tohi ta ristmikku punasega ületada. Ei tohi, sest tal puudub pädevus teist inimest jahtida ja „menetleda”.

Kui keegi otsustab teise üle omakohut pidama hakata, ei lõpe see kunagi hästi. Juba piiblis on öeldud, et omakohus pole lahendus, sest omakohus sünnitab järgmist ülekohut. Omakohus peab lõppema alati päris kohtus, sest teisiti ei saa tühistajatele anda õppetundi, mis neil kodus või koolis jäi saamata. Ka nemad peavad aru saama, et iga õigusega kaasneb vastutus ning mida suurem vabadus, seda suurem on ka vastutus.

Mille üle tegelikult arutlema peaksime

Kas meil on inimestena õigus teisi inimesi “känseldada”? Neid ühiskonnast või mõnest grupist (nt klassist või kursusekaaslaste seast) eemale tõrjuda, neid vihata, solvata, alandada, mõnitada? Luua „salajasi” kümnete inimestega Facebooki gruppe, kus kedagi taga rääkida, „fakte” ehk kuulujutte levitada, solvata ja mõnitada?

Kui keegi otsustab teise üle omakohut pidama hakata, ei lõpe see kunagi hästi.

Kas selline käitumisviis võiks olla mõne põhiõiguse osa? Vot sel teemal peaks nüüd hakkama arutlema. Samuti peab diskuteerima selle üle, mis vastutus kaasneb sellega, kui keegi hakkab pidama omakohut.

Kellel on õigus seada teistele eetilisi käitumisnorme, tõmmata maha sobivate ja ebasobivate naljade või ütlemiste piirid? Eelkõige ikka kohtutel, sest nii me põhiseaduses kokku leppisime.

PS. Sõnavabadusega on Eestis kõik väga hästi. Tehke internet lahti ja kirjutage, palju süda lustib. Aga arvestama peab, et mõni kirjatükk on seaduse ja kohtupraktika kohaselt tasuline. Aga kirjutada võib ju ikka.

Arvamus avaldatud Eesti Päevalehes: https://epl.delfi.ee/arvamus/robert-sarv-tuhistamiskultuur-ja-omakohus-mina-otsustan-kes-voiks-jargmisena-silla-all-surnuks-nalgida?id=90639467