BLOGI

/BLOGI
BLOGI2019-11-08T14:52:51+02:00

Sõna on vaba

Pirita majandusgümnaasiumis toimunud meediakonverentsil arutleti sõna vabaduse, sõna võimu, meedia- ja väljendusvabaduse ning sõltumatuse üle.

Vandeadvokaat Robert Sarv andis lastele praktilisi näpunäiteid: “Poliitilise korrektsuse ja võimendatud sallivuse taustal oleme kohati ära unustanud tõe rääkimise oskuse. Tuleb aru saada, kus läheb laimamise ja tõe rääkimise piir. Kõigel, mis te ütlete, on mõju. Kui te ütlete kellelegi, et ta on varas või valetaja, siis selleks peavad olema väga head vettpidavad tõendid. Kui teil neid tõendeid ei ole, siis sealt lähebki see piir. Teine kategooria on hinnangud, mis on väga subjektiivsed. Kui hinnangu väljendus on liiga vihkav või kutsub üles kedagi mõnitama, siis see arvamus ei ole okei. Kui te soovite kellelegi halvasti öelda, ja see ei ole seotud tõe rääkimisega, siis soovitan seda kindlasti mitte teha internetis.”

https://maaleht.delfi.ee/uudised/ei-madise-lauristin-lobjakas-ega-tuntud-vandeadvokaat-soovita-noortele-soimu-ja-laimamist-kui-sonavabaduse-tooriistu?id=88734195&fbclid=IwAR17pDEuWm5kJQEfhOLWFsJFtGAk_gJcp1ufDoxCZfaBr1qLhI37B_hfG0w

By |veebruar 4th, 2020|Categories: Laim|0 Comments

Kohus pani ajakirjanikud artiklite ebaõigete väidete eest vastutama

Tallinna ringkonnakohus  mõistis endistelt Postimehe ajakirjanikelt välja rahalise hüvitise ajalehes ilmunud valeväite avaldamise eest.

Kohus käsitles artikli autoreid teole kaasaaitajatena ning otsustas, et ajalehes avaldatud ebaõigete andmete puhul on avaldajaks nii ajalehe väljaandja kui ka artikli autor.

Mõlema astme kohtud leidsid, et ajakirjanikud jätsid andmete kontrollkohustuse sisuliselt täitmata, samuti mõjutas hüvitise väljamõistmist halvustav keelekasutus.

Link: https://www.err.ee/1000781/pretsedent-loodud-kohus-pani-artiklite-eest-vastutama-ka-ajakirjanikud

By |november 8th, 2019|Categories: Laim|0 Comments

Brigitte Susanne Hunt nõuab anonüümsetelt laimajatelt tuhandeid eurosid

Brigitte Susanne Hunt palkas end esindama advokaat Robert Sarve.

Kroonikas ilmunud artiklist võib lugeda, kuidas sotsiaalmeediatäht soovib, et teda räigelt solvanud anonüümsed laimajad saaksid karistada.

Sarv kommenteerib Kroonikale, et: “Kõigil laimajatel on põhjust karta, sest teistmoodi kui võimalikult kõrgete hüvitiste maksmise kaudu pole võimalik seda räiget sopaloopimist ja inimestele haigettegemist lõpetada. Kõigil puhkudel, kui oleme asjaga tegelema asunud, on inimeste laimamine lõppenud ning kommentaarid on oluliselt leebemaks muutunud. Seega on efekt kohene ja võimas.”

Link: https://kroonika.delfi.ee/news/kroonika/hunt-hammustab-vastu-valusalt-brigitte-susanne-nouab-anonuumsetelt-laimajatelt-tuhandeid-eurosid?id=87638167

By |oktoober 4th, 2019|Categories: Laim|0 Comments

Robert Sarv ja Kaspar Kaljurand: suuremate õiglaste hüvitiste ajastu algus

Inimeste maine hävitamise, laimu ja sellega seonduvaid kahjunõudeid on Eesti kohtutes lahendatud juba üksjagu. Enamjaolt jäävad moraalse kahju hüvitised kellegi kohta valeväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest üldjuhul mõnede tuhandete eurode kanti, üksned erandjuhtudel küünivad need viiekohaliste arvudeni. Sellisel, ülejäänud läänemaailma mõistes tühisel tasemel on kohtute väljamõistetud moraalse kahju hüvitiste suurus olnud juba aastaid.

Martin Halliku kohtuasi on loodetavasti üks esimestest, mis avab ukse suuremate õiglaste hüvitiste teele. Tartu maakohus mõistis Tartu Ülikooli raamatukogu vallandatud direktorile mittevaralise kahju hüvituseks üleeile avaldatud otsuse kohaselt 60 000 eurot, lisaks tuleb ülikoolil Hallikule maksta saamata jäänud töötasu 30 568 eurot.

Tartu ülikool avaldas Martin Halliku kohta üksnes väite, et viimane oli käitunud ebaväärikalt ning ülikool kaotas Halliku suhtes usalduse. Kohus leidis hetkel küll veel jõustumata otsuses, et tegelikult puudus selliseks avaldamiseks igasugune vajadus ja kohustus.

Moraal: alati ei pruugi olla kiire “õige” info avaldamine mõistlik, enne tuleks mõnelgi puhul kohtuotsus ära oodata. Sellest ette ruttamine võib teise inimese maine hävitada juba ette – veel enne seda, kui ta on jõudnud enda kaitseks midagi öelda või teha. Selline kahju tulebki hüvitada.

Viimase aasta jooksul on avalikus ruumis hävitatud Rita Holmi, Marti Kuusiku, Florian Hartlebi ja paljude teiste mainet. Maine kahjustamise teema on aktuaalsem kui kunagi varem. Endine tipp-poliitik Andres Anvelt tunnistas avalikult “Radarile” antud intervjuus, et tema lahkumise põhjuseks on teda tabanud laim ja solvamine.

Oleme viimase aasta jooksul pidanud tegelema kümnete ja kümnete sarnaste laimamise ja solvamise juhtumitega. Tihtipeale ei jõua avalikkuse ette, kui õõvastavalt meie ümber olevaid inimesi sotsiaalmeedias kiusatakse. Nende üle peetakse mingitmoodi omakohut, nad mõistetakse “süüdi” ja tehakse maatasa. Umbes nagu koolikiusamine: keegi võtab endale õiguse teha teisele halba, alandada teda. Koolikiusamise vastu võitleme agaralt, seni aga oleme laimajatel ehk liialt kergelt minna lasknud.

Meie tiimi poolt laimajatele saadetud nõudekirju on peetud väljapressimiseks. Liiga suured summad olevat sees. Oleme põhjendadnud suuri arve alati sellega, et teise inimese maine hävitamises osalemine ongi kallis lõbu, sest negatiivne mõju jääb aastateks. Kui keegi võtab julguse hävitada kellegi teise elutöö ja aastatepikkuse isikliku brändi ülesehitamise nurjata, tuleb sama julgelt võtta ka vastutus.

Kellegi maine hävitamise negatiivne mõju jääb aastateks, see toob kaasa koostööpakkumiste kadumise ja tauniva hoiaku, vältimise. Inimesed ei pea kannatanut enam samaväärseks ning endaga võrdseks. Selliseid asjaolusid on võimatu tõendada, sest kuidas on võimalik teada, kui mitu potensiaalset klienti jättis ostuotsuse tegemata või kui mitu tööandjat kannatanule “ei” ütleb.

Martin Halliku asja maakohtu otsuse kontekstis tahaks öelda “lõpuks ometi”. Loodetavasti saab sellest kaasusest algus kannatanutele tekitatud kahju suuremate õiglaste hüvitiste väljamõistmisel. Väikeste hüvitiste ajastu on loodetavasti läbi saamas ning kohtupraktika on muutumas ja seda positiivses suunas. Laimu kategooriliselt lõpetavad suunas.

Arvestades seda, kui intensiivselt ja räigelt praegu avalikus ruumis laimatakse ning inimeste elutööd ja mainet hävitatakse, tuleb tõdeda, et senised hüvitised ei ole järelikult piisavalt motiveerivad ja piisavalt hea argument laimamise lõpetamiseks.

Hüvitised peavad kasvama, sest teisiti ei ole võimalik laimajat mõtlema panna.

Marin Halliku kaasuses võib kohtuotsusest leida tähendusrikkad read, mille järgi “tuleb hüvitamisel tähtuda sellest, et lepingu lõpetamise aluse valik ning selle avalikustamine tähendab arusaadavalt hageja (Martin Halliku) maine hävitamist ja tema karjäärivõimaluste rikkumist aastateks, kui mitte pikemaks ajaks”.

Olgugi et otsus pole jõustunud, siis puutunud kokku kümnete laimamisjuhtumitega, on kohtu julgus mõista välja suur õiglane hüvitis igati tervitatav. Kohtu mõttekäigust joonistub välja laimamise lõpetamist soosiv seisukoht- inimese heal nimel ja mainel on tänapäeval väga suur väärtus. Ja nii see peakski olema.

Meie kokkupuude kõnealuse teemaga seisneb selles, et oleme tegelenud praktiliselt kõigi meedias kajastatud juhtumitega (Holm, Kuusik; Hartleb jt) ning oleme võtnud enda südameasjaks puhastada internet laimamisest ja selgitada laimuvastase võitluse tähtsust.

Autorid: Rober Sarv ja Kaspar Kaljurand

Avaldatud: https://tartu.postimees.ee/6771057/robert-sarv-ja-kaspar-kaljurand-suuremate-oiglaste-huvitiste-ajastu-algus

By |september 5th, 2019|Categories: Laim|0 Comments

Marti Kuusik võttis appi Robert Sarve

Naisepeksusüüdistuste tõttu ametis tagasi astunud endine ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Marti Kuusik teatas, et hakkab laimajate vastu nõudeid esitama ning võttis end esindama Robert Sarve.

Link: https://www.postimees.ee/6752755/marti-kuusik-vottis-appi-robert-sarve

Sarv kommenteeris Õhtulehele järgnevalt: „Anname võimaluse kohtule kohaldada põhiseadust ning lõpetada internetis toimuvad laimulaviinid. Igaüks väärib meist põhiseadust ja selle kaitset. Eriti need, keda avalikult sõimatakse ja laimatakse. Nad vajavad isegi rohkem kaitset, sest nad on sattunud massiivse rünnaku ohvriks. Olen avalikult välja öelnud, et minu soov ja katsumus on inimesi sellises olukorras aidata.“

Link: https://www.ohtuleht.ee/973547/marti-kuusik-vottis-anonuumsete-laimajate-leidmiseks-appi-marika-korolevi-kaitsja 

By |august 13th, 2019|Categories: Laim|0 Comments

Robert Sarv: igaüks väärib põhiseadust

Igaühel on õigus põhiseadusele ning igaüks väärib põhiseadust. Ehk igaüks väärib põhiseaduse kaitset ja igaühel on õigus põhiseaduslikule kaitsele. Põhiseadus on meie kõigi ühine leping, mida me peame täitma.

 

Me ise ja meie vanemad võtsid sellise põhiseaduse rahvahääletusel vastu. Seega peab põhiseadust austama, sest põhiseadus on osa meist, meie traditsioonidest. Põhiseadus peab andma meile kõigile kindlustunde ja määrab ära ühiskonna mängureeglid.

 

Kui jalgpallis on reeglid ja kui liikluses on reeglid, siis peavad reeglid olema ka hea nime kaitse osas. Kui jalgpallis rikub üks mängija reegleid, annab olukorrale hinnangu ja vilistab just kohtunik, mitte ühe või teise meeskonna mängijatest kõige häälekam.

 

Nii lihtsalt on, et vaidluste lahendamiseks annavad mängus osalevad tiimid ära vaidluste lahendamise õiguse kohtunikule. Nii ka hea nime ja au teotamise asjades.

 

Põhiseadus kaitseb igaühe head nime ja au. Sõnavabadus ei saa ega tohi toimuda kunagi kellegi õiguste arvelt. Sõnavabadus tähendab õigust rääkida ideedest, avaldada kohast kriitikat.

 

Kui Nõukogude ajal ei olnud võimalik süsteemi kritiseerida, siis polnud meil sõnavabadust. See aga ei tähenda, et kui meil on nüüd sõnavabadus, võib teisi solvata. Põhiseadus ei anna õigust solvata. Põhiseadus keelab solvamise.

 

Tänapäeva maailm on kommertslik. Toon ühe lihtsa näite: kui “vanasti” lükkas üks laps teise lapse järve ääres mängides vette, siis ehk said kõik naerda. Tänapäeval võib taskus olla sadu eurosid maksev nutitelefon. Kui telefon läheb rikki, tuleb selle maksumus hüvitada.

Sama kehtib ka maine ja hea nime puhul. Inimese nimest saab kaubamärk, millega seostuvad teistel teatud väärtused. Näiteks elavad mitmed inimesed ainult enda nimest (nt influencerid sotsiaalmeedias jne).

 

Kui nende nimi “ära määrida”, kaotavad nad oma sissetuleku. Seega omab nimi omaette väärtust ning seda tuleb kaitsta. Kui keegi lükkab sinu kaubamärgi “vette”, siis on õigus kahju hüvitamist nõuda. Tundub loogiline.

 

Eriti loeb kaubamärk siis, kui töötad inimestega. Näiteks Rita Holmi näite puhul. Kui tema nimi on määritud, on tal väga raske leida lasteaedu või koole, kes soovivad tema teenuseid. Ehk siis “mõned hävitavad read” internetis võivad inimese elu täiesti ära rikkuda, kui tal pole enda spetsiifilise väljaõppega midagi teha.

 

Kellelegi ei meeldiks enda kohta lugeda seda, mida on viimasel ajal kirjutatud Holmi kohta. Kuna ühel hetkel otsustas riik, et annab laimu vastase võitluse erakätesse, siis peab nüüd igaüks ise end kaitsma.

 

Jällegi annab põhiseadus kõigile õiguse enda head nime ja au kohtus kaitsta. Internetis isehakanud arvamusliidri(te) arvamus(ed) ei saa põhiseadusega tagatud õigust aule ja heale nimele ära võtta.

 

Asju ei pea tegema labaselt või häbistavalt. Arvamust ei pea avaldama labaselt või teist inimest häbistavalt. Kui midagi ei meeldi, võib seda kritiseerida arukalt. Ei pea solvama. Nii lihtne see ongi. Pole vaja õiguskeskust või “rahva” kaitsjaid. On vaja lihtsalt olla enda tegemistes arukas ja intelligentne.

Kui me seisame koolikiusamise vastu, siis peame seisma ka internetikiusamise vastu. Kui me tahame olla lastele eeskujuks, ei saa meil olla topeltmoraali – endale lubame internetis “anonüümselt” kiusamist, samal ajal teeme nägu, et koolis kiusamine on taunitav ja keelatud.

 

Kõik kommentaarid, mis elavad jätkuvalt enda elu juba aastaid, on au teotavad ning kuna rikkumine on kestev, saab nende eest hüvitist nõuda. Teeme koos interneti trollidest ja laimajatest puhtaks.

 

Oleme advokaadibüroos EMERALDLEGAL spetsialiseerunud just inimeste kaitsmisele laimu eest ning avame taasiseseisvumise aastapäeval, 20. augustil 2019. aastal lehekülje www.laim.ee, kus on kõik puust ja punaseks lahti selgitatud.

 

Topeltmoraalimees

 

Varro Vooglaid on huvitav kuju. Ta nõuab ERR-ilt ja minult ülima täpsusega meedia- ja advokaadieetika järgimist, ründab avalikult ükskõik keda, kes julgeb võrreldes tema “ainuõige” arvamusega midagi teisiti teha või vastupidisele arvamusele jääda.

 

Näiteks tümitas Vooglaid enda viimases 27. juulil ilmunud kirjutises ERR-i “ühepoolse” raadiointervjuu eest. Tõi välja hulga punkte ja värki. Oli väga pahane. Minuga sama lugu, olevat ma rikkunud seda ja teist punkti. Tegelikult ei rikkunud ERR ega mina ühtegi punkti, sest tegime mõlemad enda tööd.

 

Heidame põgusa pilgu Vooglaiu enda tegemistele. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kus Vooglaid on juhatuse esimees, peab portaali objektiiv.ee, mis püüab olla meediaväljaanne. Objektiivi veebilehelt võib näha, et objektiiv.ee püüab sarnaneda klassikalisele meediale.

Ometi on klassikalisel meedial (sh Vooglaiule ebameeldival ERR-il) ja advokatuuril reeglid. Objektiivil ehk Vooglaiul aga ei ole. Näiteks kehtib klassikalisele meediale eetikakoodeks, advokaatidele eetikakoodeks.

 

Vooglaiule ei kehti aga selles valguses midagi, sest ta pole ühegi eetikakoodeksiga liitunud. Ta pole olnud nõus võtma samasuguseid kohustusi. Lühidalt: Vooglaid nõuab teistelt nende reeglite, millest ta ise valikuliselt mööda vaatab, järgimist.

 

Pressinõukoguga ühinenud väljaannete seast SA PTK Objektiivi ei leia. Kokkuvõte: kui Vooglaid seab muule meediale nii kõrged nõudmised ja nõuab ajakirjanduse eetikakoodeksi järgimist, siis miks ta seda ise ei järgi ega ole koodeksiga liitunud?

 

Objektiiv asutati juba 19. oktoobril 2015, ometi pole kõigile teistele eetikanorme nina alla hõõruv Vooglaid suutnud ega leidnud juhatuse esimehena aega, et korraldada SA pressinõukoguga liitumine. Pole lihtsalt leidnud võimalust liituda ajakirjanduse eetikakoodeksiga.

 

Objektiiv (nagu nimigi vihjab!) lähtub püüdlusest kajastada ühiskonnas toimuvat ausalt ja omakasupüüdmatult (tsitaat kodulehelt koos pildiga). Vaatame korraks kasvõi Vooglaiu enda tõstatatud teemas, kuidas see neil ka praktikas välja tuleb…

 

Kiire küsimus: kas keegi on näinud objektiivi enda kirjutatud uudist või lugu, kus oleks ära kuulatud kõik osapooled? Ma pidin nüüd selle arvamuse kirjutamisel sinna portaali vaatama ja põgusal otsingul ma kahjuks sellist lugu ei leidnud.

Eriti näiteks Rita Holmi asjas, kus Vooglaiu juhitud SA laseb avalikkuse ette Holmi või Holmi õpetust halvustavaid artikleid. Näiteks leiab “Eesti uudiste” rubriigist kirjutise “Seksuaalkasvatus või laste vaimne pilastamine? Lapsevanemad ja arstid Rita Holmi metoodikat ei poolda”.

 

Antud artiklist ei leia Holmi ärakuulamist või üldse tema kaasamist. Selle asemel kommenteerib teemat Vooglaid, olgugi et tal pole asjaga mingitki puutumust. Tal pole laste pedagoogika eriteadmisi, ta pole lasteaias kasvatajana töötanud jne. Ta on selles teemas tegelikult eikeegi ja ometi ta kommenteerib. Kommenteerib tema enda sihtasutuse toodetud “uudiseid”. Ehk ise loon portaali, ise palkan inimesed sinna kirjutama, kuulun toimetusse ja siis kommenteerin.

 

Kerge moonutus: pealkirjas räägitakse “arstidest” ehk arstidest mitmuses. Ometi on räägitud ainult ühe arstiga, kes avaldas enda isikliku arvamust. Tegemist pole arstide üldise arvamusega, vaid ühe arstionu isikliku arvamusega. Ometi on pandud pealkirja, mida inimesed loevad kõige rohkem ning ka artiklit avamata, sõna “arstid”. Ehk pealkiri ei vasta artikli sisule.

Kui vaadata artiklist arsti arvamust, siis see ei saa lihtsalt käia Holmi kohta, sest Holm ei tegele selliste asjadega. Kokkuvõte: arst arvas üldiselt, et see midagi, mida ta kommenteeris, on ebasobiv. Ja olgugi et see pole Holmiga seotud, on see artiklis sees kui põhjendus, miks Holmi “metoodika” ei sobi.

Pöördusin Lapsevanemate Ühingu poole seoses nende intervjuu kajastamisega. Juhatuse liige Kristiine Vahtramäe, keda artiklis tsiteeritakse, ütles, et tegemist on tema isikliku arvamusega. Järelikult ei olnud võimalik kasutada pealkirjas üldistust “lastevanemate” kohta. Seega järjekordne vale.

 

Needsamad Varro viidatud reeglid Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: “4.1. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. 4.2.Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled.”

 

Iga lugeja võib mõelda, kas eelviidatud artikkel “Seksuaalkasvatus või laste vaimne pilastamine? Lapsevanemad ja arstid Rita Holmi metoodikat ei poolda” vastab nendele nõuetele. Eriti näiteks selle “konflikti sisaldava materjali puhul peab ära kuulama kõik osapooled” nõude osas.

 

Artikli pealkiri “arstide” osas on täiesti eksitav, sest räägiti ühe arstiga ning tema tsitaadist ei ole võimalik aru saada, kas Holmi metoodika on ebasoovitav. Arst räägib mingist näitest, millest Holm pole kunagi rääkinud ning seega selle väite talle omistamine on alusetu laim.

 

Inimene, kes nõuab teistelt mingite eetikanormide järgimist, ise neid alati ei järgi. Vooglaid kaebab minu peale kaudselt advokatuuri, aga kuhu saavad inimesed Vooglaiu käitumise peale kaevata?

 

Kui Varro Vooglaid tuleb jäähalli kala püüdma

 

Vooglaid heidab ERR-i ajakirjanikule ette “kõigi” osapoolte ärakuulamata jätmist. Vooglaid kirjutab: “Tõsi, Libe ei tea, kes on need inimesed, kelle vastu on Sarv nõuded esitanud, aga nagu intervjuust nähtub, oli ta vägagi hästi teadlik, et paljud neist inimestest on abi saamiseks pöördunud minu poole.”

Vooglaid võiks ju teada, et tema kaasamiseks oleks vaja nõudekirju saanud inimeste volitusi. Ilma volituseta on järjekordselt Vooglaid eikeegi ehk tema poole ei pidanudki keegi pöörduma.

 

Eelnevast on meil ka teada, et Vooglaiul on komme ja soov kommenteerida ka teemasid, millega tal tegelikult puutumus puudub. Seega on Vooglaid lihtsalt solvunud, et temalt kommentaari ei küsitud. Aga miks oleks pidanud temalt kommentaari küsimagi?

 

Vooglaid kõneleb vajadusest kutsuda ellu “õiguskeskus”, ikka selle sõnavabaduse kaitseks. See peaks olema “keskus, mis kaitseks mitte lihtsalt ebaõiglaste nõuete objektiks olevaid inimesi, vaid ka neid põhiõigusi ja -vabadusi, mida niisuguste nõuete kaudu püütakse maha suruda”.

 

Vooglaid unustab, et tänapäeval juba eksisteerib tasuta õigusabi. Riik tagab kõigile, kes vastavad tasuta õigusabi andmise tingimustele, tasuta õigusabi. Ehk riik on rajanud juba selle, mida Vooglaid soovib rajama hakata.

 

Kõik, kes te saite nõudekirja, ärge pöörduge Vooglaiu poole, vaid ikka professionaalsete advokaatide ja juristide poole. Otsige internetist (kasvõi advokatuuri kodulehelt) üles info ja pöörduge.

 

Ehk pole vaja uuesti leiutada jalgratast, kui jalgrattad on hästi varustatud kaubanduskeskustes ja internetipoodides juba olemas.

 

Kui inimene räägib asjast, millest ta midagi ei tea või teab poolikult

 

Vooglaid heidab mulle ette väljapressimist (ehk ebaseadusliku nõude esitamist). Ta peab seda üdini ebaeetiliseks ning esitab küsimusi lausa advokatuurile. Ta viitab uhkelt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendile.

Kohtuvälise kokkulepe pakkumine on hea tava ning see on Eestis laialdaselt kasutusel. Ka Vooglaid kasutas ise seda siis, kui pöördus ERR-i poole. Ise kasutab, teistele aga keelab.

 

Meediast läbi käinud kohtukaasuste pinnalt peaks olema teada, et kellegi väljapressimises süüdistamine eeldab vastavat kohtuotsust.

 

Esiteks ei tea Vooglaid kas või näiteks seda, et advokaati ja klienti on keelatud samastada (advokatuuriseaduse § 43 lg 4). Kui ma saadangi kliendi nimel mingi nõude välja, siis saadab selle tegelikult välja minu klient, mitte mina. Klient saadab selle välja minu kaudu ehk nagu inimene saadab kirja Omniva abil. Ometi pole Vooglaid kommenteerinud Omniva tegevust, olgugi et just Omniva toimetas kõik need nõuded kätte.

 

Seega on kõik mulle antud hinnangud õigusvastased ning lubamatud. Eks tegeleme sellega hiljem.

 

Teiseks mõistavad kohtud iga päev välja kümneid (kui mitte sadu) tuhandeid eurosid menetluskuludena. Vooglaid ei tea ka seda, et kohtueelselt kantud õigusabikulud on võimalik sisse nõuda. Seda selgitas Riigikohus juba aastal 2008 ehk kümme aastat tagasi (vaadake kohtulahendeid: Riigikohtu lahendid 05.11.2008 nr 3-2-1-79-08, p 18; 09.02.2011 nr 3-2-1-138-10, p 29; 03.04.2013  nr 3-2-1-19-13, p 11) ning see on kirjas ka seaduses (võlaõigusseaduse § 127 lg 1).

 

Seega eksitab Vooglaid lugejaid, kui väidab, et tegemist on mingi uue, kuid kindlasti lubamatu ja taunitava nähtusega.

Kolmandaks, kui Vooglaid sai meie büroo klientidelt nõudekirja, korraldas ta annetuste kogumise, et enda advokaatidele eest maksta. Kummaline: kui minu büroo küsib töö eest tasu, on see taunitav, kui Vooglaiu advokaadid küsivad, siis on see okei ja Vooglaid palub veel inimestelt raha juurde.

 

Neljandaks, no see Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend. Tegemist on ju kardinaalselt teise olukorraga. Eestis võiks seda kohtulahendit võrrelda Kaur Kenderi kohtuasjaga. Kaur Kender ei solvanud kedagi nimeliselt, vaid avaldas teatud vaateid kajastava raamatu. See on absoluutselt erinev Holmi juhtumist, kus Holmi rünnati isiklikult, sõimati, laimati.

 

Raamatukaasus, millele Vooglaid eksitavalt viitab, ei oma vaadeldava olukorraga mingit pistmist. Järjekordne möödapanek. Nii need uhked õhulossid reaalsete argumentide valguses kokku kukuvadki.

 

Mõni sõna ka kommentaaridest ja sõnavabadusest

 

Vooglaid kirjutab, et “alusetud” nõuded on ohuks sõnavabadusele. Vaatame, mida ta ise on selles vallas teinud ja kogenud ning kõige tähtsam: eeskujuks olnud! Kui ETV2 huumori- ja satiirisaates avaldati Vooglaiu kohta “kindlas kõneviisis” väide, et ta on “heteromees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal”, siis pöördus Vooglaid ERR-i vastu kohtusse. Oot-oot, mees, kes võitleb sõnavabaduse eest, andis kellegi arvamuse avaldamise eest kohtusse?! Jah, täpselt nii.

 

Ja siis ei asunud Vooglaid sõnavabadust kaitsma, vaid pöördus kõigepealt nõudega ERR-i poole ning seejärel kohtusse. 17. detsembril 2018 kirjutas Delfi: “Vooglaid teatas, et pöördus kohtusse seoses 24. novembril ETV2 eetrisse lastud saatega “Ongi koik”, kus väideti kindlas kõneviisis, et ta on “heteromees, kes mõtleb geiseksile kolm korda rohkem kui tavaline homoseksuaal”.

 

Oma hagiavalduses toonitab Vooglaid, et ERR-i tiražeeritud väide on otseselt vale, kusjuures tegu ei ole arvamuse või väärtushinnangu, vaid konkreetse faktiväitega.”

 

Ehk Vooglaid tegi täpselt seda, mida praegu Holm teeb ja kus mina teda aitan. Ehk Vooglaid lubab endale midagi sellist, mida ta teistele keelab.

 

Toome võrdluseks mõned Rita Holmi solvamise näited: “Kuigi minu lapsed on juba teismelised, siis mina ütlen, et see laul on rõve. Lastaialaps ei pea laulma sellist laulu koos teistega rühmas.aga noh, eks tädil on endal millestki puudu ja siis saab end nii rahuldada äkki.”

 

Ehk kui Vooglaid peab seda sõnavabaduseks, siis miks ta ise pöördub suhteliselt sarnases asjas kohtu poole? Sama hästi võiks siis ju teoreetilise näitena öelda, et Vooglaid teeb, mida iganes ta teeb, sest eks onul on endal millestki puudu ja siis saab end nii rahuldada äkki.

 

Isegi, kui keegi kirjutaks Vooglaiu kohta sellise lause olukorras, kus kümnetes kommentaarides on kahtluse alla seatud tema kavatsused ja tahe, jääks minu arvamus samaks: tegemist on au teotamisega, sest selle lausega esitatakse kaudne fakt ehk jäetakse mulje, justkui Vooglaiul oleks midagi viga ning ta peab end mingil veidral viisil rahuldamas käima. Me kõik teame, et Vooglaiul pole midagi viga ja seega sisaldab lause valefakti.

 

Vooglaid püüab mind isiklikult solvata järgmise lausega: “Ma ei üllatuks, kui selguks, et nõuete esitamiseks tuli initsiatiiv üldsegi Sarvelt endalt, mitte Holmilt, kelle nimel nõuded on esitatud”.

 

Olgugi, et hästi peidetud, loeb kogenud silm siit välja järgmist. Kontrollküsimus: mille peale inimesed ei üllatu? Teadatuntud faktide, neile teadaoleva peale. Millegi peale, mis on kindel, kõigile teada. Järelikult jätab Vooglaid kaudse mulje, justkui see, kui Holm enda au kaitseb, toimub minu soovil ja et ma kasutan Holmi selles asjas ära.

 

Mõned põhitõed

 

Esiteks, kommentaare ei vaadata hiljem nende autori silmade, vaid üksnes erapooletu kõrvalseisja silmade kaudu. Kuna Vooglaid vihkab seksuaalkasvatust lasteaias, siis ta ei suuda erapooletuks jääda ning peab sel teemal antud au teotavaid kommentaare kohaseks. Keskmine erapooletu kõrvalseisja aga ei pea sellist kommentaari normaalseks. Seega ei sobi Vooglaid selles küsimuses “kohtumõistjaks”.

 

Teiseks, mõistab õigust kohus, mitte Varro Vooglaid. Punkt.

 

Kolmandaks on igal inimesel ise otsustada, kas ta peab mingit kommentaari õigusvastaseks au teotamiseks. Jällegi punkt. Vooglaiu isiklik arvamus ei ole siinkohal mõõdupuuks.

 

Neljandaks saab au teotada ka ebakohase väärtushinnanguga. Näiteks sellise arvamusega, mis on keskmise kõrvalvaataja silmade läbi põhjendamatu ja läheb selgelt üle hea maitse piiri. Kus see piir läheb, ütleb kohus, mitte Varro Vooglaid. Seadus annab kohtule selleks pädevuse.

 

Just põhiseadus, mida Vooglaid nii usinasti muul ajal kaitseb. Aga nagu näha, siis valikuliselt. Põhiseaduse paragrahv 17 ütleb, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

 

Viiendaks, asja kohtusse viimine tähendab kaotajale kordades suuremat väljaminekut. Loodetavasti on Vooglaid valmis vaatama silma nendele inimestele, kellele ta annab nõu minna asjaga kohtusse vaidlema, ning siis vastutuse võtma. Vooglaiu arvamuses esitatud demagoogia suurt võitu just ei ennusta.

 

Millise kommentaari kirjutas “üks vanem naine”, kes läks nõudekirja peale endast välja: “Jah, ja lõpetame selle laulu video näitliku seksi imiteerimisega, siis on asi täiuslik! Ise kirjutasite et tänapäeva lapsed on targemad kui arvame. Kordan veel HOIDKE OMA LAPSI pervertsete nokutädide eest!”

 

Telefonivestluses küsis seesama proua näiteks minult, et kas ma enda vanaemale ka sellise nõudekirja saadaksin. Mul ei olnud mingit põhjust talle kaasa tunda, sest minu vanaema poleks iialgi kellegi kohta midagi sellist kirjutanud. Ta poleks lisanud õli kellegi mõnitamise ja vihkamise tulle.

 

See ei ole sõnavabadus, see on au teotamine. Punkt. Selle inimese “kogemuse” kontekstist välja rebimine ehk tema kommentaari varjamine näitab, et Varro Vooglaiu jutt on vaid tühipaljas provokatsioon ja demagoogia.

 

Avaldatud: https://www.err.ee/966200/robert-sarv-igauks-vaarib-pohiseadust

By |juuli 31st, 2019|Categories: Laim|0 Comments